Kuidas hinnata riski vastavalt ISO 12100 – riskivalemi ja meetodite analüüs

EL-i riikides registreeriti 2023. aastal 3 298 surmaga lõppenud tööõnnetust, mis moodustab ligikaudu 0,1% kõigist teatatud õnnetustest. Võrreldes 2013. aastaga vähenes see arv umbes 110 võrra (3 408-lt), kuigi 2022. aastaga võrreldes täheldati minimaalset kasvu (+12 juhtumit). Kokku langeb 100 000 töötaja kohta keskmiselt 1,63 surmajuhtumit aastas – hoolimata tööohutuse arengust juhtub surmaga lõppenud õnnetusi endiselt, eriti seoses masinate ja seadmete kasutamisega, mis nõuab järjepidevaid ennetusmeetmeid.

Kuidas hinnata riski standardi ISO 12100 järgi: riskihindamine on masinate ja töökohtade ohutuse tagamisel keskse tähtsusega. Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni järgi on selle valdkonna baasdokumendiks ISO 12100:2010 („Masinate ohutus – Projekteerimise üldpõhimõtted – Riskihindamine ja riski vähendamine”), mis määratleb põhimõisted ning ohtude tuvastamise ja riski hindamise protsessi. Seevastu ISO/TR 14121-2 on tehniline aruanne (Technical Report), mis sisaldab praktilisi juhiseid ja näiteid masinate riskihindamise meetoditest vastavalt standardile ISO 12100. Käesolevas käsitluses „võtame lahti” ISO 12100 riskivalemi – selgitame selle iga komponenti – ning analüüsime, kuidas ISO/TR 14121-2-s kirjeldatud üksikud meetodid neid tegureid arvesse võtavad (või lihtsustavad). Samuti toome välja mõlema dokumendi lähenemiste olulised erinevused, mida illustreerivad statistilised andmed ja praktilised järeldused.

Kuidas hinnata riski standardi ISO 12100 järgi: ISO 12100 riskivalem (riski komponendid)

Standard ISO 12100 määratleb riski kui kahju tekkimise tõenäosuse ja selle kahju raskusastme (tõsiduse) kombinatsiooni. Teisisõnu sõltub konkreetse ohuga seotud risk ühelt poolt võimaliku vigastuse või kahju raskusastmest ja teiselt poolt tõenäosusest, et selline kahju tekib. Seda üldist määratlust saab täpsustada, jaotades „kahju tekkimise tõenäosuse” konkreetsemateks teguriteks. ISO 12100 kohaselt hõlmab see tõenäosus nelja koostisosa: kokkupuute sagedus ja kestus (F), ohtliku sündmuse toimumise tõenäosus (P1), kahju vältimise või piiramise võimalikkus (A) ning vajaduse korral eraldi kokkupuute kestus (T), kui see ei sisaldu sageduse näitajas. Praktikas liidetakse kestus sageli kokkupuute sagedusega ning käsitletakse neid koos ühe tegurina. Allpool kirjeldame iga nimetatud riskielementi vastavalt standardile ja seda täiendavale kirjandusele:

• Kahju raskusaste (S, severity) – õnnetuse või ohu tagajärgede eeldatav tõsidus. Seda määratakse, lähtudes tervisele kõige halvemast võimalikust mõjust: alates väikestest (pöörduvatest) vigastustest kuni raskete, pöördumatute kehakahjustuste või surmani. Raskusastme kategooriaid saab määratleda kirjeldavalt (nt S1 – kerge vigastus, S2 – raske, püsiv tervisekahjustus või surm). Mida suurem on tagajärgede võimalik raskus, seda suurem on risk – isegi väikese tõenäosuse korral võib raske õnnetus nõuda ennetusmeetmeid.
• Kokkupuute sagedus ja kestus (F, frequency of exposure) – kui sageli ja kui kaua on inimene konkreetse ohuga kokku puutunud. Sagedasem ja pikem viibimine ohtlikus tsoonis suurendab õnnetuse juhtumise võimalust. Näiteks võib F1 tähendada harva esinevat või lühiajalist kokkupuudet, F2 aga sagedast või pidevat/pikaajalist kokkupuudet. Riskihindamistes kasutatakse nt skaalat „väga harva” kuni „pidevalt” – sageli koos kvantitatiivse lävendiga (nt mitu korda tunnis, päevas, kuus, aastas jne). Vajaduse korral arvestatakse ka T (kokkupuute kestust) – nt pikk pidev viibimine ohutsoonis on riskantsem kui lühike juhuslik käik, isegi sama sageduse juures.
• Ohtliku sündmuse tõenäosus (P1, probability of occurrence) – hinnang sellele, kui tõenäoline on konkreetse ohtliku sündmuse toimumine, mis viib kahjuni, võttes arvesse masina töötingimusi. See hõlmab muu hulgas masina ja selle komponentide töökindlust, kahjustuse või rikke tõenäosust, mis viib ohtliku olukorrani, ning ka inimliku eksimuse võimalust, mis sündmuse põhjustab. Sageli kirjeldatakse seda kvalitatiivselt, nt väga tõenäoline, võimalik, vähetõenäoline, äärmiselt väike jne. Näiteks viiepunktilisel skaalal: 1 – tühine (praktiliselt ei juhtu), 3 – võimalik, 5 – väga suur tõenäosus. Mida sagedamini võivad tekkida rikke- või ohtlikud olukorrad (nt sagedased rikked, kaitsete puudumine, operaatorite suur eksimuste määr), seda suurem on tegur P1.
• Kahju vältimise või piiramise võimalus (A, tuntud ka kui P või Q) – näitab, mil määral on ohustatud inimesel võimalus õnnetust vältida või selle tagajärgi vähendada, kui ohtlik sündmus on juba aset leidnud. Teisisõnu: kui oht realiseerub, kas töötaja saab vigastust vältida (nt eemale hüpata, masina peatada, varjuda) või kas kaitsemeetmed suudavad tagajärgi piirata (nt turvakardin peatab masina enne, kui tekib tõsine kahju). Kategooriat A määratletakse mõnikord binaarselt: nt A1 (P1) – välditav (soodsatel tingimustel on operaatoril võimalus reageerida, eemalduda või on kahju väike), A2 (P2) – peaaegu vältimatu (sündmus on äkiline, paratamatu või puudub füüsiline võimalus eemalduda). Kui vältimise võimalus on olematu (nt plahvatuse korral, äkilisel haaramisel suure kiirusega masina poolt), on risk märksa suurem kui olukorras, kus operaator suudab ohtu märgata ja taanduda.

Oluline on rõhutada, et ISO 12100 ei kehtesta ülaltoodud parameetritele konkreetseid skaalasid ega arvulisi väärtusi – standard nõuab üksnes, et riskihindamisel arvestataks vähemalt nelja ülaltoodud aspektiga (S, F, P1, A) ning nende põhjal hinnataks riski taset. Standard jätab projekteerijatele vabaduse valida meetodid vastavalt masina eripärale, tingimusel et hindamine on süsteemne ja hõlmab kõiki olulisi tegureid. Riski R saab seega väljendada teatud funktsioonina: R = f(S, F, P1, A). Lihtsamatel juhtudel modelleeritakse seda kvalitatiivselt (nt kirjeldavalt või tabelina), mõnes meetodis aga ka punktisüsteemina (arvuliselt), määrates üksikutele teguritele astmed/arvud ning neid liites või korrutades (millest edaspidi).

Märkusena tasub tähele panna, et standard ISO 12100:2010 koondas varasemad standardid (EN ISO 12100-1, 12100-2 ning ISO 14121-1) ilma sisuliste muudatusteta riskihindamise käsitluses. See tähendab, et eespool kirjeldatud riskitegurid ja ohtude analüüsi protsess sisuliselt ei muutunud – need said lihtsalt selgema kuju ühes ühtlustatud standardis. ISO 12100 ise ei anna siiski valmis retsepti, kuidas riski täpselt arvutada või klassifitseerida – seetõttu tekkis vajadus täiendavate juhiste järele, mis illustreerivad erinevaid riskihindamise meetodeid, mis vastavad standardi nõuetele. Just selliseid suuniseid sisaldab ISO/TR 14121-2:2007/2012, mis on masinate riskihindajatele mõeldud tööriistade ja näidete kogumik.

Riski hindamise meetodid standardis ISO/TR 14121-2

Tehniline aruanne ISO/TR 14121-2 kirjeldab mitmesuguseid meetodeid ja tööriistu masinate riskihindamiseks kooskõlas ISO 12100 lähenemisega. Nende seas käsitletakse muu hulgas punktimeetodit (summeeriv/korrutav), riskimaatriksit, riskigraafikut (graafi) ning hübriidmeetodeid, mis ühendavad mitme lähenemise omadusi. Allpool on need meetodid lahti seletatud, tuues välja, kuidas need arvestavad (või lihtsustavad) varem kirjeldatud riskitegureid.

Punktimeetod (summeeriv või korrutav)

Üks esitatud meetoditest on punktipõhine lähenemine, kus kõigile riskielementidele omistatakse kindlad arvväärtused ning seejärel need kas liidetakse või korrutatakse, et saada lõplik riskinäitaja. Näiteks saab määrata punktiskaalad S-i jaoks (nt 1 kuni 4 sõltuvalt raskusastmest), F-i jaoks (kokkupuute sagedus), P1 jaoks (sündmuse tõenäosus) jne ning seejärel arvutada R = S + F + P1 + A (summeerimine) või R = S * F * P1 * A (korrutamine).

Praktikas kasutatakse sageli kombineeritud valemit – näiteks liidetakse osa tegureid ja osa korrutatakse –, et peegeldada nende suhtelist kaalu võimalikult asjakohaselt. Näiteks Jaapani juhistes (mida ISO/TR 14121-2 tsiteerib) soovitati liita S + (F + P1), st raskusaste pluss kokkupuute ja sündmuse tõenäosuse koondhinnang. See meetod võimaldab kõik olulised elemendid arvutusse kaasata ning annab kvantitatiivse tulemuse, mida saab eri ohtude lõikes võrrelda.

Eelised: Aitab hindamist süstematiseerida – iga kriteerium vaadeldakse eraldi, mis vähendab riski, et mõni aspekt jääb tähelepanuta. Arvuline tulemus võimaldab riske võrrelda eri masinate või stsenaariumide vahel ühtsel skaalal.

Väljakutsed: Kaalude ja punktiskaalade määramine on sageli subjektiivne – näiteks kas „sage” esinemine on 3 või 4 punkti, kuidas korrutamise skaalat mõtestada nii, et väärtused oleksid loogilised – ning võib vajada kalibreerimist. Ainuüksi arvuline tulemus võib olla keeruline tõlgendada ilma vastuvõetavuse piirväärtusi määratlemata (nt mida tähendab 15 punkti – kas see on „kõrge risk”, mis nõuab tegutsemist, või keskmine?). Seetõttu koostatakse sageli hindamistabel või legend, mis seob punktisumma riskikategooriatega (nt 0–3 p = madal risk, 4–7 = keskmine, >8 = kõrge – see on vaid näide). Tulemuse sõltuvus koondamisviisist on samuti oluline: korrutamine tähendab, et mõne teguri väga madal väärtus võib tulemust tugevalt vähendada (mis võib olla soovitav – näiteks tühine sündmuse tõenäosus viib riski peaaegu nulli isegi suure raskusastme korral), samas kui summeerimine tagab, et iga tegur lisab riskile midagi (nt summas annab isegi minimaalne sündmuse võimalus katastroofiliste tagajärgede korral mingi mittenulltulemuse). Seega peaks summa vs. korrutise valik peegeldama hindamisfilosoofiat: kas peame väga harva juhtuvat, kuid traagiliste tagajärgedega sündmust siiski riskiks, mida tuleb ohjata (summeerimine annab mittenulltulemuse), või et seda saab praktiliselt eirata (korrutis annab nullilähedase tulemuse). ISO/TR 14121-2 esitab mõlemad lähenemised valikuliste tööriistadena.

Riskimaatriks (risk matrix)

Riskimaatriks on väga levinud tööriist, mida kirjeldab ka ISO/TR 14121-2. Maatriks on kahemõõtmeline tabel, kus ühel teljel on tagajärgede raskus (S) ja teisel kahju tekkimise üldine tõenäosus (P). Tabeli üksikutele lahtritele – S- ja P-tasemete kombinatsioonidele – omistatakse riskikategooriad (nt madal, keskmine, kõrge), mida selguse huvides märgitakse sageli värvidega (roheline, kollane, punane). Näiteks neljatasemeline raskusaste (kergest vigastusest kuni surmaga lõppevani) ja viietasemeline tõenäosus (alates väga harv kuni sagedane) moodustavad 4×5 maatriksi, nagu allolevas praktikas kasutatavas näites (värvid näitavad riskitaset – roheline: vastuvõetav, punane: kõrge).

Ülaltoodud hüpoteetilises maatriksis (4×5) on näiteks näha, et kombinatsioon keskmine tõenäosus (C) ja surmaga lõppev tagajärg (4) annab hinnanguks kõrge risk. Seda tüüpi maatriks on eelkõige mõeldud riski visualiseerimiseks – kiiresti on näha, millised ohud jäävad punasesse tsooni (mittevastuvõetav, vajab meetmeid) ja millised rohelisse (vastuvõetav). Lisateavet masinate ohutuse hindamise kohta leiad ka artiklist Kuidas kontrollida, kas masin on ohutu?.

Maatriksi eelised: See on lihtne ja arusaadav – meenutab „foorisüsteemi” (roheline–kollane–punane), millest saavad aru ka mittetehnilised inimesed. See teeb riski kommunikeerimise juhtkonnale või töötajatele lihtsamaks – kohe on näha, kus on suurimad ohud. Maatriks võimaldab ka prioriteete kiiresti määrata: saab otsustada, millised riskid on madalad (ja neid võib vajadusel taluda) ning millised on kõrged ja vajavad viivitamatut vähendamist.

Puudused ja lihtsustused: riskimaatriks lihtsustab paratamatult analüüsi, sest koondab kõik tegurid F, P1, A ühele teljele „tõenäosus”. Selle tõenäosuse hinnang kujuneb subjektiivse hinnangu tulemusena, mis ühendab sageduse, sündmuse võimalikkuse ja vältimisvõimaluse. Seetõttu võivad erinevad hindajad tõlgendada näiteks seda, mida tähendab „vähetõenäoline”, erinevalt – ning tulemused ei pruugi olla täielikult korratavad. Kategooriate standardiseerimine ettevõttes (nt täpsed definitsioonid, mida tähendab B: vähetõenäoline – nt „<1 sündmus 10 aasta jooksul”) võib vähendada hinnangulisust, kuid teatud subjektiivsus jääb alati. Teine miinus on piiratud eristusvõime: maatriks koondab riski üsna laiadesse vahemikesse. Kaks erinevat ohtu võivad saada sama hinnangu (nt keskmine risk), kuigi üks on selle kategooria alumise piiri lähedal ja teine ülemise piiri lähedal. Maatriks neid erinevusi ei näita – detailsemate analüüside või paljude riskide järjestamise puhul võib see meetod olla liiga üldine.

Hoolimata eeltoodud piirangutest on maatriksid väga levinud ka väljaspool masinatööstust (nt tööohutuses üldiselt, projektides, finantsvaldkonnas) tänu oma lihtsusele. ISO/TR 14121-2 soovitab neid kasutada ettevaatlikult, tagades kategooriate selge määratlemise ja vajadusel täpsustamise, kui on vaja rohkem detailsust. Tasub rõhutada, et ISO 12100 standard ei ole maatriksite kasutamise vastu, eeldusel et standardi mõttes mõeldakse enne riski maatriksis klassifitseerimist läbi kõik neli tegurit (S, F, P1, A). Teisisõnu: kuigi maatriks töötab nähtavalt vaid kahe mõõtmega (S ja üldine P), peaks maatriksi täitmisele eelnema kvalitatiivne analüüs – et hinnata näiteks, kas madal P tuleneb väikesest kokkupuutest või hoopis suurest põgenemis-/vältimisvõimalusest jne. Rohkem praktilisi juhiseid riskihindamise kohta leiab ka artiklist Kuidas kontrollida, kas masin on ohutu?.

Riskidiagramm (risk graph)

Riskigraafik on graafiline meetod, mis esitab riskihindamise protsessi otsustuspuu või loogikaskeemina. Seda kasutatakse muu hulgas ohutusega seotud juhtimissüsteemide standardites (nt EN ISO 13849-1, IEC 62061), et määrata riskihinnangu põhjal vajalik kaitsetase (PL või SIL). Riskigraafik põhineb järjestikusel küsimustele vastamisel, mis puudutavad riskitegureid: tavaliselt tõsidus (S), sagedus/kokkupuude (F), vältimisvõimalus (A/P) – sageli binaarsete valikutena (nt S1 või S2? F1 või F2? P1 või P2?), mis juhib kasutaja mööda otsustuspuu harusid lõpptulemuseni.

Näiteks lihtsustatud skeem (ISO 13849-1 järgi) toimib nii: kui S on kerge (S1), liigu vasakule; kui raske (S2), liigu paremale. Seejärel küsimus F kohta: harva/lühiajaliselt (F1) või sageli/pikalt (F2). Seejärel P (Avoidance): kas vältimisvõimalus on P1 (võimalik) või P2 (võimatu). Lõpus määratakse läbitud tee (S, F, P kombinatsiooni) alusel kindel riskitase või otse nõutav kaitsetase (nt PLr a, b, c… juhtimissüsteemide puhul).

Eelised: riskigraafikud pakuvad süstemaatilist ja korratavat protseduuri – kui esitada samad küsimused samas järjekorras, väheneb hinnangulisus (nt kaks inseneri, kes vastavad samadele „jah/ei” küsimustele, jõuavad enamasti sama tulemuseni). See meetod on kogenud kasutajale ka kiire ning keskendub võtmeteguritele ilma skaalat liigselt killustamata. See sobib suurepäraselt spetsiifilisteks rakendusteks, näiteks riskihindamiseks, mis on seotud ohutusfunktsioonidega (nagu ISO 13849-1-s) – seal, kus ohud on tüüpilised ja eesmärk on valida sobiv tehnilise kaitse tase. Praktikas seostub see sageli ka masinate vastavushindamisega; vaata ka Masinate CE-sertifitseerimine.

Piirangud: diagramm (eriti binaarsete kategooriatega) on üsna jämedakoeline. Näiteks kui võtta S-i jaoks ainult kaks taset (kerge vs raske), jäävad „keskmised” stsenaariumid kõrvale – mõnikord on see piisav (kui peamine eristus on: kas võimalik on surm või mitte), kuid mõnikord võib see olla liigne lihtsustus. Samamoodi on F1/F2 ja P1/P2 minimaalne kategooriate arv; tegelikkuses on varjundeid rohkem. Diagrammid on ka enamasti spetsialiseeritud – ühe standardi/valdkonna jaoks loodud skeem ei pruugi teise puhul sobida. Lisaks ei käsitle riskidiagramm eraldi sammuna otsesõnu tegurit P1 (sündmuse tõenäosust) – sageli eeldatakse konkreetse rakenduse jaoks tüüpilist stsenaariumi koos tüüpilise tõenäosusega. Teisisõnu rõhutab diagramm kokkupuute sagedust ja vältimise võimalikkust, käsitledes sündmuse toimumist justkui reaalsuse osana (nt ISO 13849 puhul on konservatiivselt eeldatud, et sündmus võib alati aset leida, kui inimene on ohule avatud – seetõttu puudub eraldi haru küsimusega „kas rike on tõenäoline?”). See lihtsustab analüüsi (vähem küsimusi), kuid tähendab teatud konservatiivsust: risk võib kujuneda kõrgeks isegi siis, kui masin on väga töökindel, sest seda ei küsita. Praktikas, kui meil on andmeid sündmuse väga väikese tõenäosuse kohta (nt rike kord miljoni töötunni kohta), ei kasuta riskidiagramm seda fakti ära – siis tuleks pigem kasutada punktipõhiseid meetodeid, et see P1-tegur arvuliselt arvesse võtta.

ISO/TR 14121-2 esitab riskidiagrammid ühe meetodina ning toob näiteid seotud standarditest. Seda meetodit kasutades tuleb teadvustada selle eeldusi ja lihtsustusi – see sobib suurepäraselt ohutusnõuete verifitseerimiseks (nt kui kõrge PL/SIL peab kaitse olema) ning riski esialgseks klassifitseerimiseks, kuid masina üldise riskihindamise juures võib seda täiendada muude analüüsidega, näiteks kui masina rikkesagedus on ebatüüpiline. Lisataustaks võib abiks olla ka Kuidas kontrollida, kas masin on ohutu?.

Hübriidmeetodid (kombineeritud)

Hübriidmeetodid on katse ühendada punktipõhise ja graafilise lähenemise eelised. Sellise lähenemise näide on toodud ISO/TR 14121-2-s ning viidatud standardist IEC 62061 (juhtimissüsteemide ohutuse kohta). Üldjoontes võib hübriidmeetod näiteks summeerida osa tegureid, et saada „tõenäosusklass”, ning seejärel seostada see raskusastmega maatriksi või diagrammi loogika järgi. Nii tehakse näiteks standardis IEC 62061: järjest hinnatakse Fr (frequency), Pr (probability of occurrence), Av (avoidance) – igale omistatakse väärtused 1–5, need liidetakse teatud riskiklassiks CL (mõnikord nimetatakse seda summat class of likelihood). Seejärel kahemõõtmelisel võrgul (maatriksilaadsel) ristatakse saadud CL-tase raskusastme kategooriaga S, et määrata kaitsetaseme nõutav SIL. Nii ühendab hübriidmeetod komponentide kvantitatiivse hinnangu (nagu punktipõhises lähenemises) selge kvalitatiivse lõpptulemusega (nagu maatriksis/diagrammis).

Selle lahenduse eelis on tõenäosuse detailsem käsitlus (komponendid Fr, Pr, Av vaadeldakse eraldi), säilitades samas lõpptulemuse lihtsa esituse kategooriatena. Sarnast loogikat kasutatakse näiteks standardis ISO 13849, kus vastused küsimustele S, F, P (vältimine) viivad ohutussüsteemi nõutava Performance Level (PLr)-ini – seda saab tõlgendada viieastmelise jääkriski skaalana, mille saavutamiseks tuleb rakendada sobivaid meetmeid. Oluline on, et seal on riskitasemed otseselt seotud kaitsemeetmete nõutava töökindlusega (PL a – e). See on huvitav kontseptsioon: kõrge risk → peame kasutama väga töökindlat kaitsesüsteemi (PL e), madal risk → piisab vähem keerukast meetmest (PL a). Funktsionaalse ohutuse laiemaks kontekstiks võib siinkohal olla kasulik EVS EN IEC 61508 – funktsionaalse ohutuse universaalne alus.

Hübriidmeetodeid kasutatakse sageli masinate juhtimissüsteemidega seotud riskihindamisel, kuid nende ideid saab rakendada laiemalt – need annavad võimaluse hinnata riskivähendust kvantitatiivselt konkreetsete meetmete kaudu. Näiteks kui algselt nõudis risk PL d (mis vastas teatud sündmuse tõenäosuse tasemele) ja rakendame kaitse, mis vastab ainult PL c-le, siis teame, et risk väheneb kindla arvu „tasemete” võrra – siiski mitte nullini, mistõttu võib vaja minna lisameetmeid. See viib meid järgmise olulise aspektini: riskide hindamiseni ja erinevusteni aktsepteeritavuse kriteeriumide käsitluses.

Kuidas hinnata riski ISO 12100 järgi: lähenemiste võrdlus ja järeldused

ISO 12100 vs ISO/TR 14121-2 – standardi ja juhiste roll. Põhierinevus ISO 12100 ja ISO/TR 14121-2 vahel seisneb nende olemuses: ISO 12100 on nõuete standard (normatiivne) – see määrab, mida tuleb teha (viia läbi ohtude analüüs, hinnata riski, arvestades S, F, P1, A jne, ning seejärel riski vähendada), samas kui ISO/TR 14121-2 on tehniline dokument juhistega – see näitab näidete abil, kuidas seda saab teha. Standard 12100 jätab palju tegutsemisvabadust, raport 14121-2 annab tööriistad, mis aitavad standardi nõudeid täita. Siin ei ole vastuolu – pigem täiendavus. Praktikas töötavad paljud organisatsioonid välja oma riskihindamise protseduurid nende juhiste põhjal, kohandades need oma masinate eripära ja aktsepteeritava riskitasemega. Kui teema seostub ka vastavushindamisega, võib lisalugemiseks sobida Masinate CE-sertifitseerimine.

Riskitegurite arvestamine. ISO 12100 ütleb üheselt, et iga riskihinnang peab arvesse võtma kahte komponenti: kahju raskusastet (S) ja selle esinemise tõenäosust (P), kusjuures tõenäosus peab hõlmama vähemalt kokkupuudet, sündmuse tekkimise võimalust ja võimalust ohtu vältida. ISO/TR 14121-2 kirjeldatud meetodid erinevad peamiselt selle poolest, kuidas need komponendid arvesse võetakse. Punktimeetod jaotab P selgesõnaliselt teguriteks ja liidab/korrutab need, mistõttu peegeldab see kõige täpsemalt täielikku valemit (hindamise suurema töömahu arvelt). Riskimaatriks seevastu koondab tegurid F, P1 ja A üheks üldistatud P-ks, mis lihtsustab hindamist, kuid võib varjata, milline aspekt riski kõige enam mõjutab. Näiteks võib maatriks anda sama tulemuse „keskmine risk” kahele olukorrale: (a) väga harv sündmus katastroofiliste tagajärgedega ja (b) sage sündmus kergete tagajärgedega – kuigi nende riskide olemus on erinev. Seetõttu soovitatakse maatriksi kasutamisel alati eraldi kirja panna eeldused, miks konkreetne stsenaarium sai just sellise P-kategooria (nt „tõenäosus on madal juhusliku kokkupuute tõttu” jne). Riskigraafik omakorda jätab P1 otsesõnu arvestamata, kuid sunnib tegema konservatiivse eelduse rikete esinemise kohta – see võib olla ohutuse mõttes hea, kuigi mõnikord võib see riski üle hinnata, kui masin on tegelikult väga töökindel.

Detailsus vs. lihtsus. Eelnevast tuleneb klassikaline dilemma: keerukamad meetodid (punkti- ja hübriidmeetodid) annavad täpsema, kvantitatiivsema ülevaate riskist ja võimaldavad eristada nüansse, kuid nende rakendamine nõuab rohkem andmeid ning neid on keerulisem selgitada. Lihtsamad meetodid (maatriks, riskigraafik) on lihtsad kasutada ja arusaadavad, kuid detailsuse arvelt – need võivad viia teatud keskmistamiseni. ISO 12100 ei eelista neist ühtegi meetodit: kõik on lubatud, eeldusel et need toetavad usaldusväärset hindamist. Praktikas kasutatakse sageli kombinatsiooni: näiteks tehakse esmalt riskihinnang maatriksiga, et tuvastada kõrge riskiga valdkonnad, ning seejärel tehakse nende kriitiliste ohtude jaoks detailsem analüüs (kasvõi poolkvantitatiivne), et kavandada optimaalsed ohutusmeetmed. Sellise lähenemise loogikat käsitletakse ka artiklis Kuidas kontrollida, kas masin on ohutu?.

Riski aktsepteerimise kriteeriumid. Nii ISO 12100 kui ka ISO/TR 14121-2 rõhutavad, et võtmeetapp on hinnata, kas risk on vähendatud aktsepteeritavale tasemele (nn riskihindamine – risk evaluation – mis järgneb riskitaseme hindamisele). Huvitaval kombel ei defineeri kumbki dokument konkreetselt, mida tähendab „talutav tase” – see jäetakse organisatsioonide otsustada või tuleneb õigusaktidest ja/või eristandarditest. ISO/TR 14121-2 maatriksinäidetes eeldatakse tavaliselt, et madalaim riskikategooria (nt „Negligible”/„tühine” risk) on aktsepteeritav ilma täiendavate meetmeteta. Teisisõnu tähendab tegurite madalaimate väärtuste kombinatsioon (nt tühine vigastus, praktiliselt nulltõenäosus) olukorda, kus edasine vähendamine ei ole nõutav. Kõrgemad tasemed (madal, keskmine, kõrge) võivad nõuda vastavalt üha suuremat kaitsemeetmete rakendamist.

Praktikas on täheldatud teatud lünka: ISO/TR 14121-2 ei anna ranget meetodit, kuidas arvutada rakendatud kaitsemeetmete mõju riskivähendusele. Lihtsamalt öeldes – me teame, et kaitsepiirded, ohutuslülitid, valguskardinad jne vähendavad riski (sest vähendavad tõenäosust või tagajärgi), kuid maatriksi või punktiskaala kontekstis hinnatakse seda sageli uue kvalitatiivse hinnanguna pärast kaitsemeetmete rakendamist, ilma formaalse teisendustegurita. See võib tekitada küsimusi: näiteks kui enne kaitsepiirde kasutuselevõttu hinnati sündmuse tõenäosust kui C (võimalik), siis millisesse kategooriasse see pärast piirde paigaldamist langeb? Siin aitavad normid nagu mainitud ISO 13849-1, kus algsele riskile omistatakse kaitsemeetme nõutav töökindlus (PLr) ning selle PL-i saavutamine näitab, et risk on vähendatud aktsepteeritavale tasemele. ISO/TR 14121-2 käsitluses tuleb seda hinnata eksperdiotsusena – näiteks öelda: „kaitsepiirde kasutamine tõenäoliselt vähendab kokkupuute sagedust sagedasest harvaks, seega liigume maatriksis kategooriast E kategooriasse C”. See on korrektne lähenemine, kuid nõuab kogemust.

Kokkuvõte. ISO 12100 riskivalemi analüüs toob esile, kui paljudest teguritest risk tegelikult koosneb – mitte ainult ilmsest tagajärgede raskusastmest, vaid ka vähem silmatorkavatest aspektidest, nagu kokkupuute sagedus ohuga või võimalus õnnetust vältida. ISO/TR 14121-2 näitab omakorda, et riski hindamiseks ja kategoriseerimiseks on mitu teed: alates täpsetest punktipõhistest meetoditest kuni lihtsasti kasutatavate maatriksiteni. Igal lähenemisel on oma koht – sageli kasutatakse neid ka üksteist täiendavalt. Oluline on, et ükski sisuline aspekt ei jääks tähelepanuta: lihtne meetod ei vabasta vajadusest mõelda detailidele (nt miks hindame tõenäosust madalaks), ning keerukam meetod peab viima selge otsuseni (kas risk on vastuvõetav või mida tuleks veel parandada). Lõppeesmärk on alati riski vähendamine vastuvõetavale tasemele – kooskõlas nn ALARP-põhimõttega (as low as reasonably practicable – viia risk nii madalale, kui see on mõistlikult teostatav) ning direktiivide nõuetega, nt Masinadirektiiv 2006/42/EC. Seni, kuni tehastes ja ehitusplatsidel juhtub õnnetusi (ja statistika näitab, et ainuüksi Poolas hukkub igal aastal masinate käitamisel kümneid inimesi ning tuhandeid saab vigastada), jäävad põhjalik riskihindamine ja asjakohaste kaitsemeetmete rakendamine masinate tootjate ja kasutajate põhiliseks kohustuseks. Tänu standarditele nagu ISO 12100 ja ISO 14121-2 juhistele on meil täna olemas tõenduspõhised tööriistad, et riske ette näha, hinnata ja vähendada enne, kui juhtub õnnetus.